Uue kodu mõte tekkis üsna äkki või siiski mitte nii äkki.Meid on palju aga ruumi meie jaoks on vähe.See vist oli esimene mõttevälgatus.Edasi hakkas mõte keerlema ja keerlema, aeg-ajalt ennast meelde tuletamas.Alguses ikka üsna rahulikult, sest polnudki veel ettekujutust, milline peaks olema meie uus kodu-korter, maja, talu.Mitmed kuud oli mõte rahulik.Aga mingil hetkel muutus mõte tungivamaks ja tekkis tõsine soov elama asuda maakodusse.Ehtsasse talumajja.Eks me neid kuulutusi ikka piilusime, aga ei tekkinud mingeid erilisi tundeid... ja siis nägime, õigemini mees nägi ühte ja seda ainust-meie talumaja.Hakkas siis nagu kass ümber palava pudru käima
Mina olin sedakorda pudrukauss.Alguses ma kartsin seda ideed.Majas pole ju MITTE MIDAGI.Aga kui tagasi mõelda, hakkas mul endal ka mingil ajal tekkima tunne, et vajan rohelist, vajan lilli ja muru ja õhku.Väga arglikud ja tasased rohelised mõtted.Eks ma olen ju eluaeg majas elanud, viimased aastad vaid korteris.Olude sunnil.Hing aga ihkab miskit muud.Ja lapsed, meie 3 last ei mahu siia mürgeldama.Niisiis, talu oli leitud, vaatamas käidud, meeldis.Suured puud, tiigid...täiuslik.Vesi tuleb kaevust, katus laseb läbi..khm, khm...mõttepaus.
Aga miskipärast ei läinud see koht mitte meelelt ega ka keelelt.Rääkisime, arutasime, vaikisime.Läksime sinna tagasi.Ka teine kord meeldis, isegi rohkem.Juba oli roheline, juba olid lilled, linnud.Hakkasime arutama, kuidas me saaks selle koha omale.Asi oli meie südametes otsustatud, kuigi jutt oli ikka veel kahtlev.Seal ju on muidki vigu, kui vaid läbilaskev katus.(Ah, enam ei tundu ju see katuski viga, selle saab parandada
).Tegin natuke uurimistööd, lähimate naabritega tutvust, et kuidas siis elu läheb, küsimused nende elu ja maaelu kohta läbi pisikeste roosade prillide.Jälle mulle meeldis.Meeldis, kui vaimustunult inimesed räägivad, jutustavad oma eludest.Maaeludest.Mina tahan ka kunagi niimoodi jutustada.Tunda, et mul on kodu, mitte aga ühine elamiskoht, nagu Talleggi kanakestel...(mulle tundub, et nad lihtsalt elavad oma elu ära, tundmata sellest mingitki rõõmu...ja ma usun, et see pole pelgalt minu tunne...)Nüüdseks on asjad aga nii palju kaugel, et see majake siin pildil saab meie omaks:meile meeldib nii!
No comments:
Post a Comment