03.märts.2011 ehk juba miskit taluelu nähtud

No jaa, ostmiseni jõudsime siiski alles sügise, oktoobris lausa, just enne külma talve.No mis siin ikka karta eksole, puud ahju ja tuba soojaks.Eks ta nii oligi, toad soojad, köögis aga puhub tuul...lumehanged on igal pool üle pea ja rohkem ka.Üritasime sealjuures miskit head leida.Kuskil sügaval sisemuses ju need kevade rohelised ja suve värvilised värvid veel alles on.No ootame siis...Esimesed üllatused ehk siis ehmatused olid ka päris lõbusad.Ma ju ometi teadsin ette, et peaagu ilma ukseta vanas saja aastases talumajas ei saa mitte ilma hiirteta. Kuid kui ta siiski enne ööd mu leivakotist leiba hammustas, ise sealjuures mulle üsna ülbelt otsa vahtis ja justkui küsis, et ei või vää....siis olin ma ikka päris jahmunud küll.Kass majja oli esimene kindel otsus.Nüüd see kassike magab mu käe peal siinsamas, hea soe olla, esimesed hiiresagidki püütud.Lund on ikka veel palju, aga natuke on juba kevadet tunda.Esimesed seemnedki said eile mulda, eks ootan edasi.Suve siin näinud ju veel ei ole, aga plaane saab juba vaikselt peetud.Hakkame talvestressist üle saama.Siin aga meie hiirtehirm ja hetkel suur segaja, kuna kipub arvuti peale ennast kerra tõmbama.Loomulikult on temast kasvanud praeguseks juba suur kõuts.

03 Juuni 2010..ehk mida ütles Ema

03 Juuni 2010

Niisiis sai eile emaga ka käidud n.ö. uut maja vaatamas.Ega ma eriti ei imestanud tema reaktsiooni üle seda kohta nähes Küsis, kas me ikka saaaame hakkama.Eks ma siis püüdsin natuke veenda teda(üsna tulutult), et jah, me TAHAME hakkama saada ja ega me ei loodagi ju tipp topp korda asju saada ühe nädala või kuuga.Pisut hämmastama paneb inimeste selline arvamus.Ei osata mõelda asjadele reaalselt,,seega siis selle peale, mida, kus, kui palju võib üldse saada olemasolevate vahendite eest Noh, eks kes asju uurinud ei ole, ei saagi selliseid asju teada.Aga natuke meeleolu kisub selline mittetoetav jutt alla ikka.Õnneks oli ta sellegi mõttega päri, et me üldse maale elama tahame minna esiagu.Varsti helises telefon ja sealt kuuldus vaid üks suur EI...EI...EI. No mis seal ikka, kuulasin ja kuulasin, noogutasin...... jaaa seejärel läksin talu ostma.

31 Mai 2010...ehk alles Unistused

Ilmad on täitsa ilusad juba, oleme ootel, et saaks juba natu-natuke toimetada oma uues kodus.Nojah, pisut läheb sellega siiski veel aega.Aga tegutsemistahe on juba nii suur.Vaatan praegu lohutuseks netist vanade talude pilte...oh, millised majad, millised aiad..(muide ma ei mõtle neid uhkeid "näpuga joont mööda" talusid...vaid ikka neid tõeliselt vanasid, pojengidega ja leivaahjudega:p. Noh, õnneks ON meil aega oodata, kuigi hing tahaks KOHE

29 Mai 2010 ehk peaaegu Algus

Alusatan algusest.Uuesti.Tahan kirja panna meie uue kodu soetamise loo, enda jaoks lugemiseks, võrdlemiseks, kunagi meenutamiseks ja teiste jaoks...no lihtsalt äkki kellelegi meeldib
Uue kodu mõte tekkis üsna äkki või siiski mitte nii äkki.Meid on palju aga ruumi meie jaoks on vähe.See vist oli esimene mõttevälgatus.Edasi hakkas mõte keerlema ja keerlema, aeg-ajalt ennast meelde tuletamas.Alguses ikka üsna rahulikult, sest polnudki veel ettekujutust, milline peaks olema meie uus kodu-korter, maja, talu.Mitmed kuud oli mõte rahulik.Aga mingil hetkel muutus mõte tungivamaks ja tekkis tõsine soov elama asuda maakodusse.Ehtsasse talumajja.Eks me neid kuulutusi ikka piilusime, aga ei tekkinud mingeid erilisi tundeid... ja siis nägime, õigemini mees nägi ühte ja seda ainust-meie talumaja.Hakkas siis nagu kass ümber palava pudru käimaMina olin sedakorda pudrukauss.Alguses ma kartsin seda ideed.Majas pole ju MITTE MIDAGI.Aga kui tagasi mõelda, hakkas mul endal ka mingil ajal tekkima tunne, et vajan rohelist, vajan lilli ja muru ja õhku.Väga arglikud ja tasased rohelised mõtted.Eks ma olen ju eluaeg majas elanud, viimased aastad vaid korteris.Olude sunnil.Hing aga ihkab miskit muud.Ja lapsed, meie 3 last ei mahu siia mürgeldama.
Niisiis, talu oli leitud, vaatamas käidud, meeldis.Suured puud, tiigid...täiuslik.Vesi tuleb kaevust, katus laseb läbi..khm, khm...mõttepaus.
Aga miskipärast ei läinud see koht mitte meelelt ega ka keelelt.Rääkisime, arutasime, vaikisime.Läksime sinna tagasi.Ka teine kord meeldis, isegi rohkem.Juba oli roheline, juba olid lilled, linnud.Hakkasime arutama, kuidas me saaks selle koha omale.Asi oli meie südametes otsustatud, kuigi jutt oli ikka veel kahtlev.Seal ju on muidki vigu, kui vaid läbilaskev katus.(Ah, enam ei tundu ju see katuski viga, selle saab parandada).Tegin natuke uurimistööd, lähimate naabritega tutvust, et kuidas siis elu läheb, küsimused nende elu ja maaelu kohta läbi pisikeste roosade prillide.Jälle mulle meeldis.Meeldis, kui vaimustunult inimesed räägivad, jutustavad oma eludest.Maaeludest.Mina tahan ka kunagi niimoodi jutustada.Tunda, et mul on kodu, mitte aga ühine elamiskoht, nagu Talleggi kanakestel...(mulle tundub, et nad lihtsalt elavad oma elu ära, tundmata sellest mingitki rõõmu...ja ma usun, et see pole pelgalt minu tunne...)
Nüüdseks on asjad aga nii palju kaugel, et see majake siin pildil saab meie omaks:meile meeldib nii!